Enne Stoneridge tehasesse minemist vaatasime videot, kus näidati ühte seal valmistatavat toodet MirrorEye. Tänu sellele ei ole veoautodel vaja enam peegleid. Piisab ainult kaameratest.
Tehasesse kohale jõudes võeti meid juba ukse juures lahkelt vastu. Koosolekuruumis nimega Ferrari olid laua peal ootamas kommid ja puuviljad. Istusime ümber laua ja saime tootmisjuhi Eero Kolk käest väikese ülevaate tehasest ja juhtnöörid, kuidas tehases peab liikuma.
Kõige olulisem oli, et üle musta-kollase triibulise joone ei tohtinud ilma Eero loata astuda. Lapsed olid ses osas väga sõnakuulelikud ja üle joone loata ei astunud.
Enne tehasesse minekut tuli selga panna ESD kittel ja jalanõude külge maanduspaelad. Seda kõike sellepärast, et staatiline elekter elektroonikakomponentidele ligi ei pääseks.
Veel enne kui me tehase uksest sisse astusime pidime kontrollima, kas meie maanduspaelad ikka toimivad. Selleks tuli astuda ühe plaadi peale ja vajutada seina peal olevat nuppu. Tuledega anti märku, kas kõik on hästi või on vaja veel midagi paremini sättida.
Siis avaneski uks ning me nägime suurt ruumi paljude huvitavate masinatega. Mõne masina sisse saime ka ise piiluda. Seal valmistati meie toote jaoks plaadid ette. Seda kõike tegid robotid. Üldiselt aitavad need põhilise töö ära teha, aga on asju, mida inimesed peavad ikkagi ka ise tegema. Siis pidime kindad kätte panema. Ikka selleks, et valmiv toode puhas ja ilus oleks. Lapsed kommenteerisid tutikaid kindaid niimoodi: “Need lõhnavad nii töökalt. Need on keelmiakindad.”
Laste jaoks oli spetsiaalselt ettevalmistatud tooteliin. Seal sai valmistada veoautodele mõeldud tulede lülitit. Ja siis läkski huvitavaks. Kõik valisid endale sobiva töökoha ja juhendajad selgitasid, mida kuskil täpselt tegema peab. Igaüks pidi tootele midagi juurde lisama ja siis nuppu vajutama, et see mööda liini järgmise töökoha juurde liiguks. Alguses tundus see üsna keeruline.
Näiteks ühes kohas tuli pisike vedru õigesse kohta asetada. See kippus aga aeg ajalt ikka hooga ära lendama. Sellest ei olnud hullu. Tuli rahulikult uus võtta ja uuesti panema hakata. Töökohtade vahel võis ringi liikuda ja harjutada ka teiste komponentide lisamist. Lõpuks olid kõik nagu profid juba. Tootmisliini viimane masin kontrollis kõik tooted üle, et ühtegi viga ei oleks ja siis saigi töökorras tulede lüliti valmis.
Vahepeal käisid lastega tutvumas ka erinevad juhid. Isegi ameeriklased, kes panid parajasti tootmisliini üles, olid sellest nii põnevil. Panid lapsed ilusti ritta ja tegid pilte. Tulevased töötajad ju ikkagi.
Eero küsis lastelt peale toodete valmimist, kas te olete nüüd väsinud? Lähme nüüd lõbutsema. Lapsed vastasid selle peale, et see ehitamine oligi ju lõbutsemine.
Selgus, et lapsed üllatasid oma taiplikkusega. Ekskursiooni korraldades arvati, et küllap laste jaoks on kõige põnevam vaadata, kuidas robotid asju toodavad. Selgus aga et kõige huvitavam oli hoopis asjade ise valmis tegemine.
Meie jaoks oli see täiesti teistmoodi maailm. Ei olnud üldse selline nagu ette kujutasime. Palju huvitavam ja põnevam oli hoopis. Lapsed ise olid ka väga asjalikud. Kuulasid hoolega mida ja kuidas peab tegema, istusid tähtsate nägudega tööliini taga ning tegid kõike nii nagu öeldi. Niimoodi need tööharjumused tulevadki. Lisaks nägime ja saime teada, kus ning kuidas reaalses elus kõiki neid nuppe ja lüliteid tegelikult kasutatakse ning miks me neid õpime.
Lõpuks saime suures söögisaalis istuda ja omal valikul kakaod juua. Automaadis oli seda saadaval mitmes erinevas variandis. Peale viimast ekskursiooni hakkasid lapsed bussi oodates ajalehes ristsõnu lahendama. Mis loom on viie tähega? Aga muidugi on see lõvikits.
Laste muljed:
- Seal oli Ferrari ruum, aga Ferrarit ei olnud.
- Liikuma pidime hanereas.
- Üle musta-kollase triibulise joone ei tohtinud astuda.
- Nägime Volvo tooteid ja rekka juppe.
- Ehitasime asju. See oli äge.
- Saime tehnoloogiast rohkem teada.
- Saime käia laboratooriumi tehases ja tootmisliinil ehitada.
- Plastikjupid tuli õliga ära määrida ja siis kokku panna ning seejärel saata edasi sinna, kus pandi tehnika sisse ja peale seda saigi valmis.
- Me olime nagu teadlased!
- Ma tahan nüüd inseneriks saada.
- See oli nii lahe. Lõpus sai süüa ja kommi võtta.
- Kakao meeldis ja maitses ka.
- Kui mina suureks saan, siis lähen ka sinna tööle.
- Millal siia tööle saab tulla?
Suured, suured tänud Eerole tõeliselt toreda ekskursiooni ja töötoa organiseerimise eest ning kõigile juhendajatele ja abilistele kannatlikkuse eest lastele kõik tootmisliini tegevused selgeks teha.
Aitäh ka kõigile osalejatele, kes lastega kaasas käisid: Ülari, Mariliis, Kairi, Heidi, Airi ja Aivar.
Esimene tuledelüliti sai juba ära katsetatud ja led tuli hakkas peale lüliti liigutamist ilusti põlema.
